| ← Job (33/42) → |
| 1. | Aga kuule nüüd ometi, Iiob, mu kõnet, ja pane tähele kõiki mu sõnu! |
| 2. | Vaata, ma avan nüüd oma suu, keel mu suulaes kõneleb. |
| 3. | Mu sõnad tulevad õiglasest südamest ja mu huuled kuulutavad selgesti seda, mis ma tean. |
| 4. | Jumala Vaim on mind loonud ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu. |
| 5. | Kui sa suudad, siis vasta mulle, sea ennast valmis, astu ette! |
| 6. | Vaata, Jumala ees olen mina samasugune kui sina: savist olen minagi voolitud. |
| 7. | Vaata, hirm minu ees ei saa kohutada sind ja minu surve ei ole sulle raske. |
| 8. | Tõesti, sa oled kõnelnud mulle kõrvu ja ma olen kuulnud su sõnade kõla: |
| 9. | 'Mina olen puhas, mina pole üle astunud, ma olen laitmatu ja mul ei ole süüd. |
| 10. | Vaata, ta leiab mu vastu põhjusi, peab mind oma vaenlaseks. |
| 11. | Ta pistab mu jalad pakku, valvab kõiki mu radu.' |
| 12. | Vaata, selles ei ole sul õigus, vastan ma sulle, sest Jumal on suurem kui inimene! |
| 13. | Mispärast sa riidled temaga, kui ta ei vasta inimesele iga sõna peale? |
| 14. | Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata. |
| 15. | Unenäos, öises nägemuses, kui sügav uni inimest valdab, voodis suikudes - |
| 16. | seal ta avab inimeste kõrvad ja paneb pitseri nende manitsustele, |
| 17. | et inimest pahateost eemal hoida ja mehe kõrkust kinni katta, |
| 18. | et säästa tema hinge hauast ja tema elu oda otsa jooksmast. |
| 19. | Ka manitsetakse teda valu läbi voodis ja kestva vaevusega kontides. |
| 20. | Siis muutub vastikuks ta elule leib ja hingele maiusroog: |
| 21. | ta ihu kõhetub nähtamatuks, ja ta luud, mida näha ei olnud, paljastuvad. |
| 22. | Nõnda ligineb ta hing hauale ja ta elu sellele, mis toob surma. |
| 23. | Aga kui tema jaoks on ingel, eestkostja, üks tuhandest, kes kuulutab inimesele, mis tema kohus on, |
| 24. | siis Jumal halastab tema peale ning ütleb: 'Vabasta teda haudaminekust, ma olen lunaraha saanud!' |
| 25. | Siis muutub ta ihu noorusvärskeks, ta pöördub tagasi oma nooruspäevadesse. |
| 26. | Ta palvetab Jumala poole ja sellel on temast hea meel; ta saab hõisates näha tema palet ja tema annab inimesele tagasi ta õiguse. |
| 27. | Ta laulab siis inimeste ees ja ütleb: 'Ma tegin pattu ja väänasin õigust, aga selle eest ei tasutud mulle kätte. |
| 28. | Tema lunastas mu hinge haudaminekust ja mu elu saab valgust näha.' |
| 29. | Vaata, seda kõike teeb Jumal inimesele kaks, kolm korda, |
| 30. | et tema hinge hauast tagasi tuua ja valgustada teda elu valgusega. |
| 31. | Pane tähele, Iiob, kuule mind, vaiki, et mina saaksin rääkida! |
| 32. | Kui sul on sõnu, siis vasta mulle, räägi, sest meeleldi annaksin sulle õiguse! |
| 33. | Aga kui mitte, siis kuule sina mind, vaiki, siis ma õpetan sulle tarkust!' |
| ← Job (33/42) → |