Job (31/42)

← Job (31/42) →

Ma andsin ju oma silmadele seaduse. Kuidas ma võiksin siis vaadata neitsi poole?

Sest mis oleks muidu mu osa Jumalalt ülal ja mu pärisosa Kõigevägevamalt kõrgustes?

Eks hukatus tule ülekohtutegijale ja õnnetus sellele, kes nurjatust teeb?

Eks tema näe mu teed ja loe kõiki mu samme?

Kui ma olen valega kaasas käinud või on mu jalg tõtanud pettuse poole,

vaetagu mind õigetel vaekaussidel - siis saab Jumal teada mu ausust!

Kui mu sammud on kaldunud teelt kõrvale ja mu süda on järgnenud silmadele ja kui mulle on midagi pihku jäänud,

siis söögu keegi teine, mida ma külvan, ja mis mulle võrsub, juuritagu välja!

Kui mu süda on lasknud ennast ahvatleda mõne naise poole ja ma olen varitsenud oma ligimese ukse taga,

10.

siis jahvatagu mu naine võõrale ja heitku teised tema peale!

11.

Sest see oleks olnud häbitegu ja kohut väärt süü,

12.

tuli, mis põletab kadupaigani ja hävitab juurteni kõik mu saagi.

13.

Kui ma oleksin põlanud oma sulase ja teenija õigust, kui neil oli minuga tüli,

14.

mis ma oleksin teinud siis, kui Jumal oleks tõusnud? Ja kui ta oleks katsuma tulnud, mis ma siis temale oleksin kostnud?

15.

Eks minu looja ole loonud emaihus ka teda, eks ole üks ja seesama meid emaüsas valmistanud?

16.

Kas ma olen tagasi lükanud vaeste soove või lasknud tuhmuda lesknaise silmi?

17.

Kas ma üksinda olen söönud oma palukest, ilma et vaeslaps oleks saanud sellest süüa?

18.

Sest ta kasvas mu noorusest peale minuga kui oma isaga, ja emaihust alates olen ma teda juhatanud.

19.

Kas ma olen võinud näha kedagi hukkuvat riiete puudusel või vaest ilma katteta?

20.

Eks ta niuded õnnistanud mind ja eks ta saanud mu lambaniidust sooja?

21.

Kui ma olen tõstnud käe vaeslapse vastu, kuna ma väravas nägin enesele abi,

22.

siis langegu mu õlg liigesest välja ja murdugu mu käsivars õlavarreluust saadik!

23.

Sest mul oli hirm Jumalalt tuleva karistuse ees, ja tema ülevõimu vastu ei oleks ma suutnud püsida.

24.

Kas ma panin oma lootuse kullale või ütlesin ma kalleimale kullale: 'Ma usaldan sind!'?

25.

Kas ma rõõmustasin, et mu varandus oli suur või et mu käsi saavutas väga palju?

26.

Kui ma oleksin vaadanud päikest, kuidas see paistab, või kuud, mis nii suurepäraselt rändab,

27.

kui mu süda seejuures oleks lasknud ennast salaja petta, nõnda et oleksin saatnud neile käesuudlusi,

28.

siis oleks seegi olnud kohut väärt süü, sest ma oleksin siis ju salanud Jumala, kes on ülal.

29.

Kas ma olen rõõmustanud oma vihamehe hukkumise pärast või hõisanud, kui teda tabas õnnetus?

30.

Ei ole ma lubanud oma suud pattu teha, et oleksin sajatades nõudnud tema hinge.

31.

Eks ole inimesed mu telgis öelnud: 'Kes ei oleks temalt liha küllalt saanud?'

32.

Võõras ei ole pidanud ööbima tänaval, ma avasin teekäijale oma ukse.

33.

Kas ma oleksin nagu Aadam varjanud oma üleastumisi, oma süütegu põue peites,

34.

sellepärast et pidin kartma suurt rahvahulka ja et mind hirmutas suguvõsa põlgus, nõnda et oleksin pidanud vaikima, ilma uksestki välja minemata?

35.

Oh, et mul oleks keegi, kes mind kuuleks! Siin on mu nimemärk - Kõigevägevam kostku mulle! Oleks mul ometi vastase kirjutatud süüdistuskiri!

36.

Tõesti, ma tõstaksin selle õlale, paneksin selle enesele krooniks.

37.

Ma teeksin temale teatavaks kõik oma sammud, astuksin tema ette nagu vürst.

38.

Kui mu põld mu vastu kisendab ja selle vaod üheskoos nutavad,

39.

et ma olen söönud ta saaki ilma tasuta ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama,

40.

siis kasvatagu ta nisu asemel kibuvitsu ja odra asemel umbrohtu.' Iiobi sõnad on lõppenud.

← Job (31/42) →