←  Job (30/42)  →
1. Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.
2. Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
3. kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?
4. Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.
5. Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.
6. Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.
7. Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
8. jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.
9. Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.
10. Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.
11. Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.
12. Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.
13. Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.
14. Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.
15. Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.
16. Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.
17. Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.
18. Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.
19. Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.
20. Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.
21. Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.
22. Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.
23. Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma - kõigi elavate kogunemiskotta.
24. Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?
25. Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
26. Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
27. Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.
28. Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.
29. Ma olen ðaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.
30. Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.
31. Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.
←  Job (30/42)  →