| ← Job (26/42) → |
| 1. | Siis rääkis Iiob ja ütles: |
| 2. | 'Kuidas sa küll oled aidanud rammetut, toetanud jõuetut käsivart! |
| 3. | Kuidas sa küll oled rumalale nõu andnud ja suurt tarkust õpetanud! |
| 4. | Kelle abiga sa oled pidanud kõnesid ja kelle vaim on sinust välja tulnud? |
| 5. | Surnute vaimud all värisevad, hirmu täis on veed ja nende elanikud. |
| 6. | Paljas on surmavald Jumala ees ja kadupaigal pole katet. |
| 7. | Ta laotab põhjakaare tühjuse üle ja riputab maa eimillegi kohale. |
| 8. | Ta seob veed oma pilvedesse ja pilv ei rebenegi nende raskuse all. |
| 9. | Ta peidab oma aujärje, laotab selle üle oma pilve. |
| 10. | Ta joonistab vetepinnale sõõri kuni valguse ja pimeduse piirini. |
| 11. | Taeva sambad kõiguvad ja kohkuvad tema sõitlusest. |
| 12. | Oma rammuga liigutab ta merd ja oma taibukuses peksab ta Rahabit. |
| 13. | Tema hingusest selgib taevas, tema käsi torkab läbi põgeneva mao. |
| 14. | Vaata, need on ainult tema tee ääred. Ja see on siiski ainult sosin, mida me temast kuuleme. Aga tema vägevuse äikest - kes seda suudaks mõista?' |
| ← Job (26/42) → |