←  Job (21/42)  →
1. Siis rääkis Iiob ja ütles:
2. 'Kuulge ometi mu sõnu ja see olgu mulle troostiks!
3. Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin, ja kui olen rääkinud, võite irvitada!
4. Kas ma kaeban inimese peale? Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?
5. Vaadake minu poole, siis te ehmute ja panete käe suu peale.
6. Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu.
7. Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?
8. Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees ja nende järglased on nende silma all.
9. Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal.
10. Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata.
11. Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad.
12. Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest.
13. Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda.
14. Nad ütlevad Jumalale: 'Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!
15. Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima? Ja mis kasu meil on, kui me ta poole palvetame?'
16. Vaata, eks ole nende õnn nende endi käes, õelate nõu minust kaugel?
17. Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
18. et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
19. Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks. Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
20. Nähku ta oma silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
21. Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.
22. Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
23. Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,
24. reied lihavad ja kondid täis üdi.
25. Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.
26. Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid.
27. Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete.
28. Sest te küsite: 'Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?'
29. Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
30. et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
31. Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
32. Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.
33. Oru kivipangadki on temale magusad. Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on arvutult.
34. Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale.'
←  Job (21/42)  →