←  Jeremiah (31/52)  →
1. Sel ajal, ütleb Issand, olen ma kõigi Iisraeli suguvõsade Jumal ja nemad on mu rahvas.
2. Nõnda ütleb Issand: Rahvas, mõõgast pääsenud, on kõrbes leidnud armu: Iisrael läheb oma rahupaika.
3. Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.
4. Mina ehitan sind jälle, et sa oleksid üles ehitatud, Iisraeli neitsi. Sa ehid ennast jälle trummidega ja lähed rõõmsatega tantsima.
5. Sa istutad jälle viinapuuaedu Samaaria mägedele; need, kes istutavad, saavad ka kasutada.
6. Sest tuleb päev, kui vahimehed hüüavad Efraimi mäestikus: 'Tõuske, mingem üles Siionisse Issanda, meie Jumala juurde!'
7. Sest nõnda ütleb Issand: Hõisake ilutsedes Jaakobi pärast ja tundke rõõmu rahvaste peast; kuulutage, kiitke ja öelge: 'Issand, päästa oma rahvas, Iisraeli jääk!'
8. Vaata, ma toon nad põhjamaalt ja kogun nad maa viimastest äärtest; nende hulgas on ka pimedaid ja jalutuid, rasedaid ja sünnitajaid: suure hulgana tulevad nad siia tagasi.
9. Nad tulevad nuttes ja ma toon neid anudes; ma viin nad veeojade äärde tasasel teel, kus nad ei komista; sest ma olen Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu.
10. Rahvad, kuulge Issanda sõna ja kuulutage kaugetel saartel ning öelge: 'Tema, kes pillutas Iisraeli, kogub ja hoiab teda nagu karjane oma karja!'
11. Sest Issand lunastab Jaakobi ja vabastab tema selle käest, kes on temast vägevam.
12. Ja nad tulevad ning hõiskavad Siioni kõrgendikul, nad säravad rõõmust Issanda headuse pärast, vilja ja veini ja õli pärast, noorte lammaste, kitsede ja veiste pärast; nende hing on nagu kastetud rohuaed ja nad ei närbu enam.
13. Siis neitsid rõõmutsevad tantsides ning noorukid ja raugad üheskoos; ma muudan nende leina rõõmuks, ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.
14. Ja ma kosutan preestrite südameid rasvaga ning mu rahvas küllastub mu headusest, ütleb Issand.
15. Nõnda ütleb Issand: Raamast kuuldakse häält, halinat, kibedat nuttu: Raahel nutab oma poegi. Ta ei lase ennast trööstida oma poegade pärast, sest neid ei ole enam.
16. Nõnda ütleb Issand: Keela oma häält nutmast ja silmi pisaraid valamast, sest su teol on tasu, ütleb Issand, ja nad tulevad tagasi vaenlase maalt.
17. Sul on lootust tulevikuks, ütleb Issand, su lapsed tulevad tagasi oma maale.
18. Ma olen küll kuulnud, et Efraim haletseb iseennast: 'Sina oled mind karistanud ja ma olen saanud karistuse nagu tõrges härjavärss. Too mind tagasi, et saaksin pöörduda, sest sina oled Issand, mu Jumal!
19. Sest pärast taganemist ma kahetsen, ja pärast mõistuseletoomist ma löön enesele vastu puusa; ma häbenen ja tunnen piinlikkust, sest ma kannan oma noorpõlve teotust.'
20. Eks ole Efraim mulle kalliks pojaks ja lemmiklapseks? Sest iga kord, kui ma räägin tema vastu, mõtlen ma ikka temale; seetõttu on mu süda tema pärast rahutu: ma tahan tõesti halastada tema peale, ütleb Issand.
21. Püstita enesele märgikivid, aseta teeviidad, pea meeles maanteed, rada, mida oled käinud! Tule tagasi, Iisraeli neitsi, tule tagasi oma linnadesse!
22. Kui kaua sa kõhkled, taganenud tütar? Sest Issand loob maal midagi uut: naine kaitseb meest.
23. Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Veel kõneldakse Juudamaal ja selle linnades, kui ma pööran nende vangipõlve, seda sõna: 'Issand õnnistagu sind, sa õigluse eluase, sa püha mägi!'
24. Seal elavad üheskoos Juuda ja kõik ta linnad, põllumehed ja rändavad karjased.
25. Sest ma kosutan väsinud hinge ja täidan iga nälginud hinge.'
26. Seepeale ma ärkasin ja vaatasin, ja mul oli olnud magus uni.
27. 'Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma külvan Iisraeli soole ja Juuda soole inimeste seemet ja loomade seemet.
28. Ja nõnda nagu ma valvasin neid, et kitkuda ja maha kiskuda, purustada, hävitada ja tuua õnnetust, nõnda ma valvan neid, et üles ehitada ja istutada, ütleb Issand.
29. Neil päevil ei öelda enam: 'Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad',
30. vaid igaüks sureb oma süü pärast: igal inimesel, kes sööb tooreid viinamarju, lähevad ta oma hambad hellaks.
31. Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu:
32. mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand -,
33. vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks.
34. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: 'Tunne Issandat!', sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.
35. Nõnda ütleb Issand, kes on pannud päikese valguseks päeval, kuu ja tähtede korrad valguseks öösel, kes liigutab merd, paneb selle lained kohama - vägede Issand on tema nimi:
36. Kui need korrad nihkuksid mu palge eest, ütleb Issand, siis lakkaks ka Iisraeli sugu alatiseks olemast rahvas mu palge ees.
37. Nõnda ütleb Issand: Kui peaks saama mõõta taevast ülal ja uurida maa aluseid all, siis hülgaksin ka mina kogu Iisraeli soo kõige selle pärast, mis nad on teinud, ütleb Issand.
38. Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil linn Issandale üles ehitatakse Hananeli tornist Nurgaväravani.
39. Ja mõõdunöör läheb veel edasi otse üle Gaarebi künka ning käändub Goa suunas.
40. Ja kogu surnukehade ja tuha org, ja kõik põllud kuni Kidroni jõeni, Hobuvärava nurgani ida suunas, on pühendatud Issandale. Iialgi enam ei kitkuta seda välja ega kista maha.'
←  Jeremiah (31/52)  →