←  Jeremiah (25/52)  →
1. Sõna, mis Jeremijale tuli kogu Juuda rahva kohta Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja neljandal aastal, see on Paabeli kuninga Nebukadnetsari esimesel aastal,
2. mis prohvet Jeremija rääkis kogu Juuda rahva ja kõigi Jeruusalemma elanike kohta, öeldes:
3. 'Juuda kuninga Joosija, Aamoni poja kolmeteistkümnendast aastast alates kuni tänase päevani, nende kahekümne kolme aasta jooksul on mulle tulnud Issanda sõna ja ma olen teile rääkinud ja rääkinud, aga teie ei ole kuulanud.
4. Ja Issand on läkitanud teie juurde kõik oma sulased prohvetid, on läkitanud lakkamatult, aga teie ei ole kuulanud ega ole pööranud oma kõrva kuulma,
5. kui ta ütles: Pöördugu ometi igaüks oma kurjalt teelt ja oma kurjadest tegudest, siis te jääte elama maale, mille Issand on andnud teile ja teie vanemaile muistsest ajast igavesti!
6. Ja ärge käige teiste jumalate järel neid teenides ja kummardades, ja ärge pahandage mind oma kätetööga, siis ma ei tee teile kurja!
7. Aga teie ei kuulanud mind, ütleb Issand, vaid pahandasite mind oma kätetööga õnnetuseks teile enestele.
8. Seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Kuna te ei võtnud kuulda mu sõnu,
9. vaata, siis ma toon kõik põhjamaa suguvõsad, ütleb Issand, ja läkitan käsu Paabeli kuningale Nebukadnetsarile, oma sulasele, ja toon nemad selle maa ja ta elanike vastu, ja kõigi nende ümberkaudsete rahvaste vastu. Ja ma hävitan nad ning teen nad jubeduseks ja pilkealuseks ning igavesteks varemeteks.
10. Ja ma kaotan nende keskelt lustihääle ja rõõmuhääle, peigmehe hääle ja pruudi hääle, käsikivi mürina ja lambivalguse.
11. Kogu see maa muutub varemeiks, õudseks, ja need rahvad orjavad Paabeli kuningat seitsekümmend aastat.
12. Aga kui seitsekümmend aastat täis saab, siis ma nuhtlen Paabeli kuningat ja seda rahvast, ütleb Issand, nende süüteo pärast, ja kaldealaste maad, tehes selle igavesti lagedaks.
13. Ma lasen täide minna kõik oma sõnad, mis ma olen rääkinud selle maa kohta, kõik, mis on kirjutatud sellesse raamatusse, kõik, mis Jeremija on prohvetlikult kuulutanud kõigi rahvaste kohta.
14. Sest ka nemad peavad orjama paljusid rahvaid ja suuri kuningaid, ja ma tasun neile nende tegude ja kätetöö järgi!
15. Sest Issand, Iisraeli Jumal, ütles mulle nõnda: Võta see vihaveini karikas minu käest ja jooda sellega kõiki rahvaid, kelle juurde ma sind läkitan,
16. et nad jooksid ja tuiguksid ning hulluksid mõõga ees, mille ma läkitan nende sekka!
17. Ja ma võtsin karika Issanda käest ning jootsin kõiki rahvaid, kelle juurde Issand mind läkitas:
18. Jeruusalemma ja Juuda linnu, selle kuningaid ja vürste, et teha nad varemeiks, jubeduseks, pilkealuseks ja needuseks, nagu see tänapäeval on;
19. vaaraod, Egiptuse kuningat, ja tema sulaseid ja vürste ja kogu ta rahvast;
20. ja kõike segarahvast ja kõiki Uusimaa kuningaid ja kõiki vilistite maa kuningaid ja Askeloni, Assat, Ekroni, ja neid, kes on Asdodis alles jäänud;
21. Edomit, Moabit ja ammonlasi;
22. ja kõiki Tüürose kuningaid ja kõiki Siidoni kuningaid ja saarte kuningaid teiselt poolt merd;
23. ja Dedanit, Teemat, Buusi ja kõiki, kellel on pügatud oimud;
24. ja kõiki Araabia kuningaid ja kõiki kõrbes elava segarahva kuningaid;
25. ja kõiki Simri kuningaid, kõiki Eelami kuningaid ja kõiki Meedia kuningaid;
26. ja kõiki põhjamaa kuningaid ligidalt ja kaugelt üksteise järel, ja kõiki maailma kuningriike, mis maa peal on. Ja nende järel peab jooma Seesaki kuningas.
27. Ja ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Jooge ja joobuge, oksendage ja langege maha ja ärge tõuske enam mõõga ees, mille ma läkitan teie sekka!
28. Aga kui nad tõrguvad karikat joomiseks su käest vastu võtmast, siis ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand: Te peate jooma!
29. Sest vaata, linnast, millele on pandud minu nimi, alustan ma õnnetuse toomist, ja teie peaksite jääma hoopis karistamata! Te ei jää karistamata, sest mina kutsun mõõga kõigi maa elanike kallale, ütleb vägede Issand!
30. Aga sina kuuluta neile prohvetlikult kõik need sõnad ja ütle neile: Issand müristab kõrgusest ja toob oma pühast eluasemest kuuldavale oma hääle. Ta müristab võimsasti oma karjamaa kohal, kõigi maa elanike vastu kostab otsekui viinamarjatallajate hüüd.
31. Mürin jõuab maailma ääreni, sest Issandal on rahvastega riid, ta käib kohut kõigiga: ta annab õelad mõõga kätte, ütleb Issand.
32. Nõnda ütleb vägede Issand: Vaata, õnnetus käib rahvast rahvani ja suur torm tõuseb maa viimastest äärtest.
33. Ja sel päeval on Issanda mahalööduid maa äärest ääreni. Neid ei leinata ja neid ei koristata ega maeta, nad jäävad maa peale sõnnikuks.
34. Ulguge, karjased, ja kisendage, püherdage, karja isandad, sest päevad on täis, et teid tappa ja pillutada, ja te langete nagu hinnaline astja!
35. Siis kaob karjastel varjupaik ja karja isandail pakkupääs.
36. Kuule! Karjaste hädakisa ja karja isandate hala! Sest Issand laastab nende karjamaad
37. ja vaiksed vainud muutuvad elutuks Issanda vihalõõma ees.
38. Otsekui oleks noor lõvi jätnud oma padriku: sest nende maa muutub õudseks hävitaja mõõga ja tema vihalõõma ees.'
←  Jeremiah (25/52)  →