←  Jeremiah (22/52)  →
1. Nõnda ütleb Issand: 'Mine alla Juuda kuningakotta ja ütle seal need sõnad,
2. räägi: Kuule Issanda sõna, Juuda kuningas, kes sa istud Taaveti aujärjel, sina ja su sulased ja su rahvas, kes te tulete sisse neist väravaist!
3. Nõnda ütleb Issand: Tehke õigust ja olge õiglased ning päästke riisutu rõhuja käest; ärge vaevake, ärge tehke liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ja ärge valage siin paigas süütut verd!
4. Sest kui te tõesti teete selle sõna järgi, siis tulevad selle koja väravaist sisse kuningad, kes istuvad Taaveti aujärjele, vankreis ja hobuste seljas sõites, nemad ise, nende sulased ja rahvas.
5. Aga kui te ei kuula neid sõnu, siis ma olen vandunud iseeneses, ütleb Issand, et see koda lõhutakse maha.
6. Sest Issand ütleb Juuda kuningakoja kohta nõnda: Sina oled olnud mulle nagu Gilead, Liibanoni tipp. Aga ma teen sind tõesti kõrbeks, elaniketa linnaks.
7. Ma pühitsen su kallale hävitajad, igamehe oma tööriistaga: nad raiuvad maha su valitud seedrid ja viskavad tulle.
8. Kui siis sellest linnast möödub palju rahvaid ja nad küsivad üksteiselt: Miks on Issand selle suure linnaga nõnda talitanud?,
9. siis vastatakse: Sellepärast, et nad hülgasid Issanda, oma Jumala lepingu ja kummardasid teisi jumalaid ja teenisid neid.
10. Ärge nutke surnu pärast ja ärge haletsege teda, vaid nutke parem selle pärast, kes läheb ära, sest tema ei tule enam tagasi ega saa näha oma sünnimaad!
11. Sest nõnda ütleb Issand Juuda kuninga Sallumi, Joosija poja kohta, kes valitses oma isa Joosija asemel, kes läks ära siit paigast: Tema ei tule enam siia tagasi,
12. vaid paika, kuhu ta vangi viidi, ta sureb ja ta ei saa enam näha seda maad.
13. Häda sellele, kes ehitab oma koja ebaõiglusega ja oma ülakambrid ülekohtuga, kes paneb oma ligimese palgata orjama ega anna temale ta tasu,
14. kes ütleb: Ma ehitan enesele ruumika koja, avarad ülakambrid, raiudes aknad, vooderdades seedritega ja võõbates punase värviga.
15. Kas sa selleks oled kuningas, et hoobelda seedritega? Eks sinu isagi söönud ja joonud, aga ometi tegi ta õigust ja oli õiglane. Siis oli tal hea põli.
16. Ta mõistis õigust viletsale ja vaesele, ja siis oli tal hea. Eks see tähenda minu tundmist? ütleb Issand.
17. Aga sinu silmad ja su süda ei näe muud kui omakasu, kuidas valada süütut verd ning teostada vägivalda ja rõhumist.
18. Sellepärast ütleb Issand Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja kohta nõnda: Tema pärast ei leinata: 'Oh, mu vend!' või: 'Oh, õde!' Tema pärast ei leinata: 'Oh, isand!' või: 'Oh, kõrgeausus!'
19. Teda maetakse nagu eeslit, lohistatakse ja visatakse kaugele Jeruusalemma väravaist.
20. Mine üles Liibanonile ja hüüa, tõsta häält Baasanis! Ja hõika Abarimist, sest kõik su armukesed on purustatud!
21. Ma rääkisin sulle su heas põlves, aga sa vastasid: 'Ma ei taha kuulda!' See on noorusest peale olnud su viis, et sa ei ole kuulanud mu häält.
22. Tuul karjatab kõiki su karjaseid ja su armukesed lähevad vangi. Küll sa siis tunned häbi ja piinlikkust kõige oma kurjuse pärast.
23. Sina, kes elad Liibanonil, pesitsed seedritel, kuidas sa küll siis oigad, kui sulle tulevad vaevused, valud otsekui sünnitajal.
24. Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, isegi kui Juuda kuningas Konja, Joojakimi poeg, oleks pitserisõrmuseks mu paremas käes - siiski kisuksin ma su sealt ära
25. ja annaksin su nende kätte, kes püüavad su hinge, ja nende kätte, kelle ees sa hirmu tunned: Paabeli kuninga Nebukadnetsari ja kaldealaste kätte.
26. Ja ma paiskan sinu ja su ema, kes sinu on sünnitanud, teisele maale, kus te ei ole sündinud, ja te surete seal.
27. Aga maale, kuhu nende hing igatseb tagasi minna, sinna nad tagasi ei saa.
28. On siis see mees, Konja, mõni tühine asi, mis purustatakse, või astja, mis ei kõlba kellelegi? Mispärast paisati minema tema ja ta sugu, ja heideti maale, mida nad ei tundnud?
29. Maa, maa, maa, kuule Issanda sõna!
30. Nõnda ütleb Issand: Pange kirja see mees kui lastetu, kui mees, kellel oma elupäevil ei ole õnne; sest mitte ühelgi tema soost ei õnnestu istuda Taaveti aujärjele ja jälle valitseda Juudas.
←  Jeremiah (22/52)  →