← Jeremiah (12/52) → |
1. | 'Sina jääd õiglaseks, Issand, kuigi ma riidlen sinuga. Tõesti, ma tahaksin sinuga rääkida õigusemõistmisest. Miks läheb korda õelate tee? Miks kõik petised elavad rahus? |
2. | Sina istutad neid, nad juurduvad, nad kasvavad, kannavad isegi vilja. Nende suus oled sa ligidal, aga nende neerudest kaugel. |
3. | Kuid sina, Issand, tunned mind, näed mind ja katsud läbi mu südame, missugune see on sinu ees. Lahuta nad nagu tapalambad ja pühenda veristuspäevaks! |
4. | Kui kaua peab maa leinama ja kõigi väljade rohi kuivama? Nende kurjuse pärast, kes seal elavad, hukkuvad loomad ja linnud, sest nad ütlevad: 'Tema ei näe meie lõppu.'' |
5. | 'Kui sa väsid jalameestega koos joostes, kuidas sa võiksid siis võistelda hobustega? Rahulikul maal võid sa olla julge, aga mida sa teeksid Jordani padrikus? |
6. | Sest isegi su vennad ja su isa pere, needki petavad sind, needki karjuvad täiest kõrist sulle järele. Ära usu neid, isegi kui nad sinuga lahkesti räägivad!' |
7. | 'Ma olen maha jätnud oma koja, hüljanud oma pärisosa, olen andnud, mis oli mu hingele armas, oma vaenlaste kätte. |
8. | Mu pärisosa oli mulle kui lõvi metsas: ta möirgas mu peale, seepärast ma vihkan teda. |
9. | Mu pärisosa oli mulle kirjuks linnuks, mida röövlinnud piiravad. Minge, koguge kõik metsloomad, tooge nad sööma! |
10. | Hulk karjaseid on hävitanud mu viinamäe, on tallanud mu põlluosa, nad on teinud mu armsa põllu lagedaks kõrbeks. |
11. | Lagedaks on see tehtud, lagedana leinab see mu ees. Kogu maa on laastatud, aga ei ole ühtegi, kes võtaks seda südamesse. |
12. | Kõigi kõrbe tühermaade peale tulid hävitajad - sest Issanda mõõk neelab maa äärest ääreni - rahu pole kellelgi. |
13. | Nad külvasid nisu, aga lõikasid kibuvitsu, nad väsitasid endid asjata; häbenege oma saaki Issanda vihalõõma pärast!' |
14. | Nõnda ütleb Issand kõigi mu kurjade naabrite kohta, kes puudutavad pärisosa, mille ma oma rahvale Iisraelile olen andnud pärida: 'Vaata, ma kitkun nad ära nende maalt ja kitkun Juuda soo välja nende keskelt. |
15. | Aga pärast seda, kui ma olen nad kitkunud, halastan ma jälle nende peale ja toon nad tagasi, igaühe ta pärisosale ja igaühe ta maale. |
16. | Ja kui nad tõesti õpivad ära mu rahva kombed ja hakkavad vanduma minu nime juures: Nii tõesti kui Issand elab!, nõnda nagu nad õpetasid mu rahvast vanduma Baali juures, siis nad võivad edasi elada mu rahva keskel. |
17. | Aga kui nad ei kuule, siis ma kitkun selle rahva sootuks ära ja saadan hukatusse, ütleb Issand.' |
← Jeremiah (12/52) → |