←  Isaiah (65/66)  →
1. Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud: 'Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!'
2. Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea,
3. rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades,
4. kes istub haudades ja ööbib kaljulõhedes, kes sööb sealiha ja kellel on astjais roisklihaleem,
5. kes ütleb: 'Jää sinna, kus oled, ära ligine mulle, sest ma olen sulle püha!' Need on suits mu sõõrmeis, tuli, mis põleb kogu päeva.
6. Vaata, see on mu ees kirja pandud: Mina ei rahune, enne kui olen tasunud, jah, kui olen tasunud neile sülle
7. teie ja teie vanemate süüteod üheskoos, ütleb Issand, sellepärast et nad on suitsutanud mägedel ja on küngastel mind teotanud. Jah, ma mõõdan neile rüppe nende varasemad teod.
8. Nõnda ütleb Issand: Otsekui mahlaka viinamarjakobara kohta öeldakse: 'Ära seda riku, sest selles on õnnistus!', nõnda teen mina oma sulaste pärast, et mitte kõiki hävitada.
9. Mina toon Jaakobist järglase ja Juudast oma mägede pärija; minu valitud pärivad maa ja minu sulased elavad seal.
10. Saaron saab lammaste ja kitsede karjamaaks ja Aakori org veiste lebamispaigaks mu rahvale, kes mind otsib.
11. Aga teie, kes hülgate Issanda, unustate mu püha mäe, kes katate õnnejumalale laua ja kallate saatusejumalale tembitud veini -
12. teid ma määran mõõga jaoks ja teil kõigil tuleb põlvitada tapaks, sest kui ma hüüdsin, siis te ei vastanud, kui ma rääkisin, siis te ei kuulnud, vaid tegite kurja mu silmis ja valisite, mis oli mulle vastumeelt.
13. Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, minu sulased söövad, aga teie nälgite; vaata, minu sulased joovad, aga teil on janu; vaata, minu sulased rõõmutsevad, aga teie häbenete.
14. Vaata, minu sulased hõiskavad südamerõõmust, aga teie kisendate südamevalust ja ulute meeleheitest.
15. Ja teie jätate oma nime mu valituile sajatuseks: 'Nõnda surmaku sindki Issand Jumal!' Aga oma sulaseid ta nimetab teise nimega.
16. Kes maa peal ennast õnnistab, õnnistab ennast tõe Jumala nimel, ja kes maa peal vannub, vannub tõe Jumala juures, sest endised hädad on unustatud ja peidetud mu silme eest.
17. Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tule meeldegi,
18. vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast. Sest vaata, ma loon Jeruusalemma rõõmuks ja ta rahva rõõmustuseks.
19. Mina rõõmutsen Jeruusalemma pärast ja tunnen rõõmu oma rahvast; seal ei ole enam kuulda nutu- ega hädakisahäält.
20. Seal ei ole enam imikut, kes elab ainult mõne päeva, ega rauka, kellel ei täitu ta päevade määr, nooreks peetakse seda, kes sureb saja-aastaselt, ja neetuks seda, kes ei saa sadat aastat täis.
21. Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja.
22. Nad ei ehita teistele elamiseks, ei istuta teistele söömiseks, sest mu rahva eluiga on otsekui puu eluiga ja mu valitud kasutavad ise oma kätetööd.
23. Nad ei näe asjata vaeva ega sünnita lapsi hirmu jaoks, sest nad on Issanda õnnistatud sugu ja koos nendega on õnnistus nende võrseil.
24. Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud.
25. Hunt ja tall käivad koos karjas, lõvi sööb õlgi nagu veis ja mao toiduks on põrm: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, ütleb Issand.
←  Isaiah (65/66)  →