| ← Isaiah (64/66) → |
| 1. | Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla, et mäed kõiguksid su ees - otsekui tuli põletaks risu või tuli paneks vee keema -, et su nimi saaks tuntuks su vaenlastele, et rahvad väriseksid su ees, |
| 2. | kui sa teed kardetavaid tegusid üle meie ootuse, tuled alla, mäed kõiguvad su ees - sellest ei ole kuuldud muistsest ajast. |
| 3. | Ükski kõrv ei ole kuulnud, ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu, kes tema ootajale seesugust võiks teha. |
| 4. | Oh, et sa tuleksid vastu sellele, kes rõõmsasti teeb õigust, neile, kes mõtlevad sinu teedele! Vaata, sina vihastasid, et me tegime patutegusid; neis me oleme olnud kaua ja kas me pääseme? |
| 5. | Me kõik oleme saanud rüvedaks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul. |
| 6. | Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu. |
| 7. | Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö. |
| 8. | Issand! Ära vihasta üleliia ja ära meenuta ülekohut lõpmata: näe, vaata ometi - me kõik oleme ju sinu rahvas! |
| 9. | Su pühad linnad on saanud kõrbeks, Siion on saanud kõrbeks, Jeruusalemm kõnnumaaks. |
| 10. | Meie püha ja ilus koda, kus meie vanemad sind ülistasid, on saanud tuleroaks, ja varemeis on kõik, mis oli meile kallis. |
| 11. | Kas sa selle juures, Issand, tahad ennast veel tagasi hoida, vaikida ja meid üliväga alandada? |
| ← Isaiah (64/66) → |