| ← Isaiah (62/66) → |
| 1. | Siioni pärast ma ei vaiki ega jää rahule Jeruusalemma pärast, enne kui tema õigus hakkab paistma ja tema pääste põleb otsekui tõrvik. |
| 2. | Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au. Ja sulle antakse uus nimi, mille määrab Issanda suu. |
| 3. | Siis oled sa toredaks krooniks Issanda käes ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus. |
| 4. | Sinust ei kõnelda enam kui 'Hüljatust' ega kõnelda su maast enam kui 'Laastatust', vaid sind hüütakse 'Minu armsam' ja su maad 'Abikaasa', sest Issand armastab sind ja su maa saab mehele. |
| 5. | Sest nagu noor mees naib neitsi, nõnda naivad sind su pojad; ja nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust. |
| 6. | Sinu müüride peale, Jeruusalemm, olen ma seadnud vahid; kogu päeva ja kogu öö ei tohi nad hetkekski vaikida. Issanda meenutajad, ärgu olgu teil puhkust |
| 7. | ja ärge andke temale puhkust, enne kui ta on rajanud Jeruusalemma ja seadnud selle maa peale kiituseks! |
| 8. | Issand on vandunud oma parema käe ja oma tugeva käsivarre juures: tõesti, enam ma ei anna su vilja su vaenlastele roaks ega saa võõramaalased juua su veini, mille pärast sa oled vaeva näinud, |
| 9. | vaid kes koguvad, need söövad ja kiidavad Issandat, ja kes korjavad, need joovad mu pühamu õuedes. |
| 10. | Minge, minge väravaist välja, valmistage rahvale teed, sillutage, sillutage maanteed, puhastage kividest, tõstke rahvaile lipp! |
| 11. | Vaata, Issand on kuulutanud maa ääreni: Öelge Siioni tütrele: Vaata, su pääste tuleb! Näe, temaga koos on ta palk ja tema ees on ta töötasu. |
| 12. | Ja neid hüütakse 'Pühaks rahvaks', 'Issanda lunastatuiks'. Ja sind hüütakse 'Otsituks', 'Linnaks, mis pole maha jäetud'. |
| ← Isaiah (62/66) → |