←  Isaiah (57/66)  →
1. Õige sureb, aga ükski ei võta seda südamesse, ja vagad mehed koristatakse, ilma et keegi märkaks. Kuid õige koristatakse õnnetuse eest,
2. ta läheb rahusse: oma voodites hingavad need, kes on käinud sirget teed.
3. Aga teie tulge siia, te nõiamoori lapsed, abielurikkujate ja hoorade sigitis!
4. Kelle üle te tunnete rõõmu? Kelle vastu te ajate suu ammuli, näitate keelt? Eks te ole üleastumise lapsed, vale sigitis,
5. teie, kes kirest hõõgute tammede varjus, iga halja puu all, teie, kes tapate lapsi orgudes, kaljulõhede vahel.
6. Oru siledate kivide seas on su osa, need, need on su liisk. Neile oled sa valanud joogiohvrit, viinud roaohvrit. Kas ma sellega lasen ennast lepitada?
7. Kõrgele ja väljapaistvale mäele seadsid sa oma voodi, sinna üles sa läksid ka tapaohvreid ohverdama.
8. Ja ukse ning piitade taha sa panid oma tunnusmärgi, sest minust lahkudes sa riietusid lahti ja läksid üles, tegid oma voodi laiemaks, kauplesid enesele neid, kelle voodeid sa armastasid, vahtisid kürva.
9. Sa laskusid alla Mooloki juurde õliga ja priiskasid oma võietega; sa läkitasid oma käskjalad kaugele, ja sügavale alla, kuni surmavallani.
10. Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: 'Lootuseta!' Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud.
11. Keda sa pelgasid ja kartsid, et sa valetasid? Sa ei meenutanud mind ega võtnud seda südamesse. Eks ole: mina vaikin ammusest ajast ja seepärast sa ei karda mind.
12. Mina teen teatavaks su õiguse ja su teod, aga need ei aita sind.
13. Kui sa kisendad, siis päästku sind su ebajumalate jõuk. Aga tuul viib need kõik, tuuleõhk võtab nad ära. Kes aga otsib abi minu juurest, see pärib maa, omandab mu püha mäe.
14. On öeldud: 'Sillutage, sillutage, tehke tee valmis, koristage takistused mu rahva teelt!'
15. Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid.
16. Sest mina ei riidle mitte igavesti ega ole jäädavalt vihane, muidu nõrkeksid mu palge ees nende vaim ja hinged, keda ma ise olen teinud.
17. Tema ahnuse süü pärast ma vihastasin, lõin teda, peitsin enese ja olin vihane, ent tema käis taganejana omaenese südame teed.
18. Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning pakun ta leinajaile huultevilja.
19. Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale, ütleb Issand, ja ma parandan teda.
20. Aga õelad on otsekui mässav meri, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda.
21. Õelatel ei ole rahu, ütleb minu Jumal.
←  Isaiah (57/66)  →