←  Isaiah (43/66)  →
1. Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!
2. Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind.
3. Sest mina olen Issand, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja; su lunahinnaks ma annan Egiptuse, sinu asemel Etioopia ja Seba.
4. Et sa mu silmis oled kallis ja auline ja et ma sind armastan, siis annan ma sinu asemel inimesi ja su hinge eest rahvaid.
5. Ära karda, sest mina olen sinuga, ma toon su soo päikesetõusu poolt ja ma kogun sind päikeseloojaku poolt.
6. Ma ütlen põhjamaale: Anna! ja lõunamaale: Ära keela! Too mu pojad kaugelt ja mu tütred maailma äärest,
7. kõik, keda nimetatakse minu nimega ja keda ma oma auks olen loonud, kujundanud ning valmis teinud!
8. Too välja pime rahvas, kellel siiski on silmad, ja kurdid, kellel siiski on kõrvad!
9. Kõik paganad on kogunenud ühte ja rahvad on kokku tulnud. Kes neist saaks jutustada niisuguseid asju ja kuulutada meile endisi sündmusi? Toogu nad oma tunnistajad ja õigustagu endid, las need kuulda ning öelda: 'See on tõsi!'
10. Teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, ja minu sulane, kelle ma olen valinud, et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina olen see: enne mind ei ole olnud ühtegi jumalat ega tule ühtegi pärast mind.
11. Mina, mina olen Issand, ei ole muud päästjat kui mina.
12. Mina olen teatavaks teinud, päästnud ja kuulutanud, aga mitte mõni võõras teie hulgas; teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, et mina olen Jumal.
13. Ka edaspidi olen ma seesama ja ükski ei päästa minu käest. Mina teen, ja kes saaks seda takistada?
14. Nõnda ütleb Issand, teie lunastaja, Iisraeli Püha: teie pärast ma läkitan Paabelisse, ja toon alla kõik põgenikud, ka kaldealased, käratsedes laevadesse.
15. Mina, Issand, olen teie Püha, mina, Iisraeli Looja, olen teie kuningas.
16. Nõnda ütleb Issand, kes tegi tee merre ja jalgraja võimsasse vette,
17. kes tõi välja vankrid ja hobused, väe ja vägevad mehed; need lamavad üheskoos ega tõuse enam, nad on vaibunud, kustunud otsekui taht.
18. Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud.
19. Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.
20. Mind austavad metsloomad, ðaakalid ja jaanalinnud, sest ma annan kõrbes vett, jõgesid tühjal maal, et joota oma valitud rahvast.
21. Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest.
22. Aga ei ole sina, Jaakob, mind kutsunud, ei ole sina, Iisrael, minu pärast vaeva näinud.
23. Sina ei ole mulle toonud oma põletusohvrite lambaid ega ole mind austanud oma tapaohvritega; mina ei ole sind pannud orjama roaohvriga ega ole vaevanud viirukiga.
24. Sina ei ole mulle ostnud raha eest kalmuseid ega ole mind küllastanud oma tapaohvrite rasvaga, vaid sa oled mulle tüli teinud oma pattudega, oled mind vaevanud oma süütegudega.
25. Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meeles su patte.
26. Tuleta mulle meelde, käigem isekeskis kohut, räägi sina, et sa võiksid õigeks saada.
27. Su esiisa tegi pattu ja su eestkõnelejad astusid üles mu vastu.
28. Seepärast ma teotasin pühamu vürste, jätsin Jaakobi hävima ja Iisraeli laimualuseks.
←  Isaiah (43/66)  →