←  Isaiah (38/66)  →
1. Neil päevil jäi Hiskija haigeks ja oli suremas. Ja prohvet Jesaja, Aamotsi poeg, tuli ta juurde ning ütles temale: 'Nõnda ütleb Issand: Sea oma elumaja asjad korda, sest sa sured ega saa terveks!'
2. Siis Hiskija pööras oma näo seina poole ja palus Issandat
3. ning ütles: 'Oh Issand, meenuta ometi, kuidas ma sinu ees olen elanud ustavuses ja siira südamega ja olen teinud, mis sinu silmis hea on!' Ja Hiskija nuttis kibedasti.
4. Aga Jesajale tuli Issanda sõna, kes ütles:
5. 'Mine ja ütle Hiskijale: Nõnda ütleb Issand, su isa Taaveti Jumal: Ma olen kuulnud su palvet, ma olen näinud su silmavett. Vaata, ma lisan su elupäevadele viisteist aastat
6. ja ma päästan sinu ja selle linna Assuri kuninga pihust ning kaitsen seda linna.
7. Ja see olgu sulle märgiks Issandalt, et Issand teeb, nagu ta on öelnud:
8. Vaata, ma lasen varjul, mis Aahase päikesekellal on laskunud koos päikesega, kümme pügalat tagasi minna.' Ja päike läkski päikesekellal tagasi need kümme pügalat, mis ta oli laskunud.
9. Juuda kuninga Hiskija tänulaul pärast haigusest tervenemist:
10. 'Ma ütlesin iseeneses: Oma elupäevade poolel teel pean ma minema surmavalla väravaisse; minult on röövitud mu ülejäänud aastad.
11. Ma mõtlesin: Ma ei saa näha Issandat, Issandat elavate maal, ei enam vaadata inimest maailma elanike keskel.
12. Mu telklaager kistakse üles ja keeratakse minu käest rulli otsekui karjase telk; ma rullin nagu kangur oma elu kokku, mind lõigatakse lõime küljest. Enne kui päev jõuab õhtule, teed sa mulle lõpu.
13. Ma ootasin hommikuni - otsekui murraks lõvi, nõnda murti kõik mu luud-liikmed. Enne kui päev jõuab õhtule, teed sa mulle lõpu.
14. Nagu pääsuke või rästas, nõnda ma häälitsesin, kudrutasin otsekui tuvi. Mu silmad väsisid kõrgusesse vaadates: Issand, ma olen rõhutud, astu mulle appi!
15. Mis oleks mul rääkida ja temale öelda? Tema ju tegi seda! Ma kõnnin tasakesi kõik oma aastad oma hinge kibeduse pärast.
16. Issand, nõndamoodi jäädakse elama ja selles kõiges on mu vaimu elu: sina teed mind terveks ja hoiad mind elus.
17. Vaata, mu suur kibedus muutus rahuks: sina kiindusid mu hinge hukatuse augus, sest sa heitsid kõik mu patud oma selja taha.
18. Sest surmavald ei kiida sind, surm ei ülista sind, hauda vajunud ei looda su ustavuse peale.
19. Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna: isa kuulutab lastele sinu ustavust.
20. Issand oli valmis mind päästma, seepärast mängigem mu keelpillidel kõik oma elupäevad Issanda kojas!'
21. Jesaja oli öelnud: 'Tooge viigimarjakakk ja asetage paisele, et ta saaks terveks!'
22. Ja Hiskija oli küsinud: 'Mis on märgiks, et ma võin minna Issanda kotta?'
←  Isaiah (38/66)  →