| ← Isaiah (27/66) → |
| 1. | Sel päeval nuhtleb Issand oma terava, suure ja tugeva mõõgaga Leviatanit, põgenevat madu, ja Leviatanit, keerdunud madu, ja tapab meres oleva lohe. |
| 2. | Selsamal päeval öeldakse: 'Tore viinamägi, laulge sellest vastastikku!' |
| 3. | Mina, Issand, olen selle valvur, ma kastan seda igal hetkel, ma valvan öösel ja päeval, et sellele kahju ei tehtaks. |
| 4. | Viha mul enam ei ole. Ent oleks mul tarvis võidelda kibuvitste ja ohakatega, ma astuksin neile vastu, süütaksin kõik põlema. |
| 5. | Või olgu siis, et haaratakse kinni minu kaitsest, tehakse minuga rahu - jah, minuga tehakse rahu. |
| 6. | Tulevasil päevil juurdub Jaakob, Iisrael õitseb ning haljendab ja maailm on täis vilja. |
| 7. | Ons ta teda löönud, nõnda nagu ta lõi tema lööjat, või teda tapnud, nõnda nagu tapeti tema tapjad? |
| 8. | Mõõt mõõdu vastu! Ta lahendas temaga asja teda maapakku saates: ta pühkis ta ära oma tugeva rajuiiliga idatuule päeval. |
| 9. | Seepärast lepitatakse Jaakobi süü nõnda, ja niisugune olgu tema patukustutuse täielik vili: ta peab tegema kõik altarikivid pihustatud lubjakivide sarnaseks; ei tohi tõusta viljakustulpi ega suitsutussambaid. |
| 10. | Jah, kindel linn jääb üksi, tühjaks ja mahajäetud karjamaaks, kõrbe sarnaseks. Seal käib vasikas karjas, lebab seal ja näsib paljaks selle raod. |
| 11. | Kui selle oksad on kuivanud, siis murtakse need; naised tulevad, teevad nendega tuld. Sest see ei ole mõistlik rahvas: seepärast ta Looja ei halasta tema peale ja ta kujundaja ei anna temale armu. |
| 12. | Ja sel päeval sünnib, et Issand rabab viljapäid Frati jõest Egiptuseojani, ja teid, Iisraeli lapsed, korjatakse ükshaaval kokku. |
| 13. | Sel päeval puhutakse suurt sarve ja niihästi need, kes olid kadunud Assurimaale, kui ka need, kes olid pillutatud Egiptusemaale, tulevad ja kummardavad Issandat Jeruusalemmas pühal mäel. |
| ← Isaiah (27/66) → |