| ← Isaiah (25/66) → |
| 1. | Issand, sina oled mu Jumal, ma tahan sind ülistada, su nime kiita, sest sa oled teinud imet, su otsused muistsest ajast on õiged ja kindlad. |
| 2. | Sest sa tegid linna kivivaremeks ja kindlustatud linna rusuhunnikuks. Võõraste kants ei ole enam linn, seda ei ehitata iialgi üles. |
| 3. | Seepärast austab sind vägev rahvas, aga julmade paganate linnad kardavad sind. |
| 4. | Sest sa oled kindluseks viletsale ja pelgupaigaks vaesele ta kitsikuses, ulualuseks raju eest, varjuks palavuse eest; on ju julmade viha otsekui raju, mis raputab müüri, |
| 5. | otsekui lõõsk põuaajal. Sina vaigistad võõraste möllu, otsekui palavus pilve varjus vaikib julmade võidulaul. |
| 6. | Ja vägede Issand valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega, võõruspeo laagerdatud veiniga, üdirammusate roogadega, pärmi pealt selitatud veiniga. |
| 7. | Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid, ja katte, mis katab kõiki paganaid. |
| 8. | Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Issand on rääkinud! |
| 9. | Ja sel päeval öeldakse: 'Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks. See on Issand, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu tema päästest, |
| 10. | sest Issanda käsi viibib sellel mäel.' Aga Moab tallatakse maha ta omas paigas, otsekui tallataks õlekubu virtsalompi. |
| 11. | Ja kui ta selle sees sirutab oma käsi otsekui ujuja ujudes, alandatakse ta suurelisus ikkagi, hoolimata ta käte kunstist. |
| 12. | Jah, kindel linn, ta laseb langeda su kaitsvad müürid, alandab, paiskab maha põrmu. |
| ← Isaiah (25/66) → |