| ← Isaiah (17/66) → |
| 1. | Ennustus Damaskuse kohta: Vaata, Damaskus lakkab olemast linn ja muutub varemeks. |
| 2. | Aroeri linnad jäetakse maha, jäävad karjadele, kes seal lebavad, ilma et ükski neid peletaks. |
| 3. | Efraimist kaob kindel linn ja Damaskusest kuningriik; ja Süüria jäägiga sünnib nagu Iisraeli laste hiilgusegagi, ütleb vägede Issand. |
| 4. | Sel päeval jääb väikseks Jaakobi hiilgus ja lahjub tema ihu lihavus, |
| 5. | otsekui lõikaja lõikaks kasvavat vilja ja tema käsivars koristaks viljapäid, otsekui nopitaks viljapäid Refaimi orus. |
| 6. | Jääb ainult järelkoristus, otsekui õlipuud raputades: kaks, kolm marja ülal ladvas, neli, viis viljapuu okstel, ütleb Issand, Iisraeli Jumal. |
| 7. | Sel päeval vaatab inimene oma Looja peale ja ta silmad näevad Iisraeli Püha. |
| 8. | Ta ei vaata altareile, oma kätetööle, ega näe seda, mis ta sõrmed on teinud, ei viljakustulpi ega suitsutusaltareid. |
| 9. | Sel päeval on tema tugevad linnad otsekui mahajäetud metsad ja mäetipud, mis Iisraeli laste pärast maha jäeti, ja tühjus võtab maad. |
| 10. | Sest sa unustasid oma Pääste-Jumala ega tuletanud meelde oma kindlat kaljut. Seepärast sa siis istutad Adonise aedu ja juurutad võõraid pistikuid. |
| 11. | Istutamispäeval sa paned nad kasvama ja viid hommikuks oma külvi õitsema, kuid lõikus kaob tõve ja vaigistamatu valu päeval. |
| 12. | Häda! Paljude rahvaste möll. Need mühavad, otsekui mühaks meri. Rahvahõimude märatsus. Need kohavad, otsekui kohaksid võimsad veed. |
| 13. | Rahvahõimud kohavad, otsekui kohaksid suured veed. Aga tema sõitleb neid ja nad põgenevad kaugele ning neid aetakse taga, otsekui tuul puhub mägedel aganaid, otsekui torm keerutab tolmu. |
| 14. | Õhtul, vaata, on kabuhirm, hommiku tulles ei ole neid enam. See on meie rüüstajate osa ja meie riisujate liisk. |
| ← Isaiah (17/66) → |