| ← Isaiah (15/66) → |
| 1. | Ennustus Moabi kohta: Tõesti, ühel ööl on Moabi Aar hävitatud, vaikima pandud. Tõesti, ühel ööl on Moabi Kiir hävitatud, vaikima pandud. |
| 2. | Ka Diibon läheb üles templisse, ohvriküngastele nutma, Nebol ja Meedebal ulub Moab. Kõigil on pead pöetud ja kõik habemed on ära aetud. |
| 3. | Tänavail pannakse kotiriie selga, katustel ja turgudel uluvad kõik, upuvad pisaraisse. |
| 4. | Hesbon ja Elaale kisendavad appi, Jahaseni kostab nende hääl; seepärast lõdisevad Moabi niuded, väriseb ta hing. |
| 5. | Mu süda kisendab Moabi pärast. Ta põgenikud põgenevad Soarini, Eglat-Selisijani. Jah, mööda Luuhiti tõusuteed minnakse nuttes üles, jah, Hooronaimi teel tõstetakse hädakisa hävingu pärast. |
| 6. | Sest Nimrimi veed muutuvad kõrbeks; jah, rohi kuivab, taimkate kaob, haljust ei ole enam. |
| 7. | Seepärast nad viivad oma kogutud vara ja nende poolt tallelepandu üle Remmelgajõe. |
| 8. | Jah, appihüüd kajab Moabimaal; ta hädakisa kostab Eglaimini, ta hädakisa kostab Beer-Eelimini. |
| 9. | Jah, Diimoni veed on täis verd. Aga veel muudki ma saadan Diimonile: lõvi Moabi pääsenute ja maale jäänute kallale. |
| ← Isaiah (15/66) → |