←  Isaiah (14/66)  →
1. Issand halastab Jaakobi peale, valib taas Iisraeli ja asustab nad nende oma maale; võõradki seltsivad nendega ja liituvad Jaakobi sooga.
2. Ja rahvad võtavad nad ning toovad nad nende pärispaika; aga Iisraeli sugu teeb nad Issanda pinnal enesele sulaseiks ja teenijaiks: nad võtavad vangi oma vangistajad ja valitsevad oma rõhujate üle.
3. Ja sel päeval, kui Issand annab sulle rahu vaevast ja ahistusest ning raskest tööst, mida sa pidid tegema,
4. hakkad sa laulma seda pilkelaulu Paabeli kuningast ja ütled: Kuidas on siis nüüd kallaletung lakanud, rõhumisele lõpp tulnud?
5. Issand on katki murdnud õelate kepi, võimutsejate vitsa,
6. mis lõi rahvaid raevus lõppemata löökidega, mis rahvusi valitses vihas lakkamatu jälitusega.
7. Kogu maa tõmbab hinge, puhkab, nad rõkatavad rõõmust.
8. Sinust tunnevad rõõmu ka küpressid ja Liibanoni seedrid: 'Sest ajast, kui sa lamad maas, ei tule keegi meid raiuma!'
9. Surmavald all on liikvel sinu pärast, et võtta vastu su tulekut: ta äratab sinu pärast surnute vaimud, kõik maa juhid, laseb nende aujärgedelt tõusta kõik rahvaste kuningad.
10. Need kõik kostavad ja ütlevad sulle: 'Sinagi oled jäänud jõuetuks nagu meie, oled saanud meie sarnaseks!'
11. Alla surmavalda on tõugatud su kõrkus, su naablite helinad; su alla on laotatud ussikesi ja sind katavad vaglad.
12. Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja?
13. Sina ütlesid oma südames: 'Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ja istun kogunemismäele kaugel põhjamaal.
14. Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.'
15. Aga sind tõugati alla surmavalda, kõige sügavamasse hauda.
16. Kes sind nägid, silmitsevad sind, vaatavad sind üksisilmi: 'Kas see on mees, kes pani maa värisema, kuningriigid vabisema,
17. kes tegi ilmamaa kõrbe sarnaseks ja kiskus maha selle linnad, kes ei lasknud oma vange koju?'
18. Kõik rahvaste kuningad magavad auga, igaüks oma hauakambris,
19. sina aga oled nagu põlatud oks, eemale heidetud oma hauast, kaetud tapetutega, mõõgaga läbipistetutega, kes paisatakse alla kivimurdu purukstallatud laibana.
20. Sina ei ühine nendega hauas, sest sa oled hävitanud oma maa, tapnud oma rahva. Iialgi enam ei nimetata kurjategijate sugu.
21. Valmistage tema laste jaoks tapapink nende vanemate süü pärast, et nad ei tõuseks ega vallutaks maad ega täidaks ilmamaad linnadega.
22. Mina tõusen nende vastu, ütleb vägede Issand, ja ma kaotan Paabeli nime ja jäägi, järglased ja järelkasvu, ütleb Issand.
23. Ma teen ta siilide omandiks ja roolaugasteks, ja ma pühin ta ära hävitusluuaga, ütleb vägede Issand.
24. Vägede Issand on vandunud, öeldes: Tõesti, nagu ma olen mõelnud, nõnda sünnib, ja see, mida ma olen kavatsenud, läheb korda:
25. ma murran Assuri oma maal ja tallan teda oma mägedel; siis on nad tema ikkest lahti ja tema koorem võetakse nende õlgadelt.
26. See on nõu, peetud kogu maa kohta, ja see on käsi, sirutatud kõigi rahvaste kohale.
27. Sest vägede Issand on võtnud nõuks, kes teeb selle tühjaks? Tema käsi on välja sirutatud, kes pöörab selle tagasi?
28. Kuningas Aahase surma-aastal sündis see ennustus:
29. Ära rõõmusta, sina Vilistimaa, et murtud on vits, mis sind lõi! Sest mao juure seest tuleb välja rästik ja tema vili on lendav madu.
30. Siis karjatatakse viletsate esmikuid ja vaesed magavad muretult; aga sinu juure ma suretan näljaga ja su jääk tapetakse.
31. Ulu, värav, kisenda, linn! Vabise, kogu Vilistimaa, sest põhja poolt tuleb suits ja keegi tema väehulkades ei jää teistest maha.
32. Ja mida vastata paganate saadikuile? Seda, et Issand on rajanud Siioni ja seal leiavad varju tema rahva vaevatud.
←  Isaiah (14/66)  →