←  Isaiah (11/66)  →
1. Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja.
2. Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim.
3. Tema õndsus on Issanda kartuses. Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi,
4. vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses; ta lööb oma suu vitsaga maad ja surmab oma huulte puhanguga õela.
5. Õigus on kui vöö tema niudeil ja ustavus kui rihm ta puusadel.
6. Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid.
7. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis.
8. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse.
9. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.
10. Sel päeval sünnib, et Iisai juurt, kes seisab rahvaile lipuks, otsivad paganad ja tema asupaik saab auliseks.
11. Ja sel päeval sirutab Issand veel teist korda käe, et lunastada oma rahva jääki, kes on järele jäänud Assurist ja Egiptusest, Patrosest, Etioopiast, Eelamist, Sinearist, Hamatist ja mere saartelt.
12. Ta tõstab rahvastele lipu, kogub Iisraeli hajutatud ja korjab kokku Juuda pillutatud neljast maailmakaarest.
13. Siis lakkab Efraimi kadestamine ja hävitatakse Juuda rõhujad. Efraim ei kadesta Juudat ja Juuda ei rõhu Efraimi.
14. Nad tormavad siis vilistite maale läände, nad riisuvad üheskoos idamaa poegi. Edom ja Moab on neile käealuseks, ammonlased on nende alamad.
15. Ja Issand lõhestab Egiptuse merelahe ning viipab käega, oma tugeva tuulega, üle Frati jõe ja lööb selle seitsmeks ojaks, et kuivijalu saab läbi minna.
16. Siis on maantee tema rahva jäägile, kes Assurist alles jääb, otsekui Iisraelil oli ta Egiptusemaalt tuleku päeval.
←  Isaiah (11/66)  →