← Hosea (2/14) → |
1. | Aga ükskord on Iisraeli lapsi arvu poolest nagu mereliiva, mida ei saa mõõta ega lugeda; ja selle asemel et neile öelda: 'Teie ei ole minu rahvas', öeldakse neile: 'Elava Jumala lapsed.' |
2. | Siis kogunevad ühtekokku Juuda lapsed ja Iisraeli lapsed, panevad ühe endile peaks ja vallutavad maa, sest Jisreeli päev on suur. |
3. | Öelge oma vendadele: 'Minu rahvas!' ja oma õdedele: 'Teie peale on halastatud!' |
4. | Riielge oma emaga, riielge, sest ta ei ole minu naine ja mina ei ole tema mees! Ta eemaldagu oma näost oma hooratööd ja oma rindade vahelt oma abielurikkumised, |
5. | et ma ei võtaks teda alasti ega paneks teda seisma, nagu ta oli oma sündimise päeval; et ma ei teeks teda kõrbeks, ei teeks teda põuase maa sarnaseks ega tapaks teda januga! |
6. | Ja ma ei halasta tema laste peale, sest need on sohilapsed. |
7. | Jah, hooratööd on teinud nende ema, kes kandis neid oma ihus, ta on elanud häbiväärselt, sest ta ütles: 'Ma käin oma armastajate järel, kes annavad mulle leiba ja vett, villu ja linu, õli ja jooki.' |
8. | Seepärast, vaata, ma tõkestan kibuvitstega tema tee ja ehitan temale müüri, et ta ei leiaks oma radu. |
9. | Ja ta ajab taga oma armukesi, aga ei saa neid kätte; ta otsib neid, aga ei leia. Siis ta ütleb: 'Ma lähen ja pöördun tagasi oma esimese mehe juurde, sest mul oli siis parem kui nüüd.' |
10. | Aga ta ei tea, et mina andsin temale vilja, veini ja õli, ma andsin temale palju hõbedat ja kulda, millest nad tegid Baali. |
11. | Seepärast ma võtan tagasi oma vilja, kui selle aeg on käes, ja oma veini vastaval ajal; ma kisun ära oma villa ja lina, mis pidid katma tema alastust. |
12. | Nüüd ma paljastan tema häbeme ta armukeste silme ees ja ükski ei päästa teda minu käest. |
13. | Ma lõpetan kõik ta rõõmu, tema pidustused, noorkuud ja hingamispäevad ja kõik ta pühad. |
14. | Ja ma hävitan tema viina- ja viigipuud, mille kohta ta ütles: 'Need on minu kingitused, mis mu armukesed mulle on andnud.' Mina teen need metsikuks ja metsloomad söövad neist. |
15. | Ja ma karistan teda päevade pärast, mis kuulusid baalidele, kui ta suitsutas neile, ehtis ennast oma rõngaste ja ehetega ning läks järele oma armukestele, aga unustas minu, ütleb Issand. |
16. | Seepärast, vaata, meelitan ma teda, viin ta kõrbe ja räägin tema meele järgi. |
17. | Sealt alates annan ma temale ta viinamäed ja lootuse ukseks Aakori oru; siis ta läheb sinna nagu oma nooruspäevil, nagu siis, kui ta tuli Egiptusemaalt. |
18. | Sel päeval, ütleb Issand, sa hüüad mind: 'Minu mees!' ega hüüa mind enam: 'Minu Baal!' |
19. | Ma kõrvaldan tema suust baalide nimed ja enam ei meenutata neid nimepidi. |
20. | Ja sel päeval teen ma nende heaks lepingu metsloomade, taeva lindude ja maa roomajatega; ammu, mõõga ja sõja murran ma maalt ja nad võivad elada julgesti. |
21. | Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast. |
22. | Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat. |
23. | Sel päeval ma vastan, ütleb Issand, mina vastan taevale ja see vastab maale; |
← Hosea (2/14) → |