←  Hosea (2/14)  →
1. Aga ükskord on Iisraeli lapsi arvu poolest nagu mereliiva, mida ei saa mõõta ega lugeda; ja selle asemel et neile öelda: 'Teie ei ole minu rahvas', öeldakse neile: 'Elava Jumala lapsed.'
2. Siis kogunevad ühtekokku Juuda lapsed ja Iisraeli lapsed, panevad ühe endile peaks ja vallutavad maa, sest Jisreeli päev on suur.
3. Öelge oma vendadele: 'Minu rahvas!' ja oma õdedele: 'Teie peale on halastatud!'
4. Riielge oma emaga, riielge, sest ta ei ole minu naine ja mina ei ole tema mees! Ta eemaldagu oma näost oma hooratööd ja oma rindade vahelt oma abielurikkumised,
5. et ma ei võtaks teda alasti ega paneks teda seisma, nagu ta oli oma sündimise päeval; et ma ei teeks teda kõrbeks, ei teeks teda põuase maa sarnaseks ega tapaks teda januga!
6. Ja ma ei halasta tema laste peale, sest need on sohilapsed.
7. Jah, hooratööd on teinud nende ema, kes kandis neid oma ihus, ta on elanud häbiväärselt, sest ta ütles: 'Ma käin oma armastajate järel, kes annavad mulle leiba ja vett, villu ja linu, õli ja jooki.'
8. Seepärast, vaata, ma tõkestan kibuvitstega tema tee ja ehitan temale müüri, et ta ei leiaks oma radu.
9. Ja ta ajab taga oma armukesi, aga ei saa neid kätte; ta otsib neid, aga ei leia. Siis ta ütleb: 'Ma lähen ja pöördun tagasi oma esimese mehe juurde, sest mul oli siis parem kui nüüd.'
10. Aga ta ei tea, et mina andsin temale vilja, veini ja õli, ma andsin temale palju hõbedat ja kulda, millest nad tegid Baali.
11. Seepärast ma võtan tagasi oma vilja, kui selle aeg on käes, ja oma veini vastaval ajal; ma kisun ära oma villa ja lina, mis pidid katma tema alastust.
12. Nüüd ma paljastan tema häbeme ta armukeste silme ees ja ükski ei päästa teda minu käest.
13. Ma lõpetan kõik ta rõõmu, tema pidustused, noorkuud ja hingamispäevad ja kõik ta pühad.
14. Ja ma hävitan tema viina- ja viigipuud, mille kohta ta ütles: 'Need on minu kingitused, mis mu armukesed mulle on andnud.' Mina teen need metsikuks ja metsloomad söövad neist.
15. Ja ma karistan teda päevade pärast, mis kuulusid baalidele, kui ta suitsutas neile, ehtis ennast oma rõngaste ja ehetega ning läks järele oma armukestele, aga unustas minu, ütleb Issand.
16. Seepärast, vaata, meelitan ma teda, viin ta kõrbe ja räägin tema meele järgi.
17. Sealt alates annan ma temale ta viinamäed ja lootuse ukseks Aakori oru; siis ta läheb sinna nagu oma nooruspäevil, nagu siis, kui ta tuli Egiptusemaalt.
18. Sel päeval, ütleb Issand, sa hüüad mind: 'Minu mees!' ega hüüa mind enam: 'Minu Baal!'
19. Ma kõrvaldan tema suust baalide nimed ja enam ei meenutata neid nimepidi.
20. Ja sel päeval teen ma nende heaks lepingu metsloomade, taeva lindude ja maa roomajatega; ammu, mõõga ja sõja murran ma maalt ja nad võivad elada julgesti.
21. Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast.
22. Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat.
23. Sel päeval ma vastan, ütleb Issand, mina vastan taevale ja see vastab maale;
←  Hosea (2/14)  →