← Ezekiel (29/48) → |
1. | Kümnendal aastal, kümnenda kuu kaheteistkümnendal päeval tuli mulle Issanda sõna, ta ütles: |
2. | 'Inimesepoeg, pööra oma pale vaarao, Egiptuse kuninga poole ja kuuluta prohvetlikult temale ja kogu Egiptusele! |
3. | Räägi ja ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma tulen sulle kallale, vaarao, Egiptuse kuningas - suur krokodill, kes sa lamad jõgede keskel, kes sa ütled: 'Mu Niilus on mu päralt ja mina olen selle enesele teinud.' |
4. | Ma panen su lõuapäradesse haagid ja lasen su jõgede kalad hakata su soomuste külge; ma tõmban jõgede keskelt üles sinu ja kõik su jõgede kalad, kes on hakanud su soomuste külge. |
5. | Ma viskan su kõrbe, sinu ja kõik su jõgede kalad; sa kukud lagedale maale, sind ei koristata ega maeta, ma annan su roaks metsloomadele ja taeva lindudele. |
6. | Ja kõik Egiptuse elanikud saavad tunda, et mina olen Issand, sellepärast et nad on olnud pillirookepiks Iisraeli soole: |
7. | kui nad käega haarasid sinust kinni, siis sa läksid katki ja rebestasid neil kogu käe; ja kui nad toetusid su peale, siis sa murdusid ja halvasid neil kõigil niuded. |
8. | Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma toon su kallale mõõga ja hävitan sinust inimesed ja loomad, |
9. | ning Egiptusemaa muutub lagedaks ja varemeiks. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand. Sest ta on öelnud: 'Niiluse jõgi on minu päralt ja mina olen selle teinud.' |
10. | Seepärast, vaata, ma tulen sinu ja su jõgede kallale ja teen Egiptusemaa varemeiks, kuivaks lagendikuks Migdolist Seveeneni ja kuni Etioopia piirini. |
11. | Ei astu seal inimese jalg ega astu seal looma jalg, ja seal ei elata nelikümmend aastat. |
12. | Ma teen Egiptusemaa lagedaks lagedate maade hulgas ja selle linnad jäävad neljakümneks aastaks laastatuks varemeis linnade hulgas; ja ma pillutan egiptlased rahvaste sekka ning puistan nad laiali mööda maid. |
13. | Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Neljakümne aasta pärast kogun ma egiptlased rahvaste seast, kuhu nad olid pillutatud, |
14. | ja ma pööran Egiptuse saatuse ning toon nad tagasi Patrosemaale, nende päritolumaale. Ja seal on nad tähtsuseta kuningriik: |
15. | see on kuningriikidest tähtsusetuim ega tõsta ennast enam üle rahvaste; ja ma vähendan neid nõnda, et nad ei valitse enam rahvaste üle. |
16. | Nad ei ole enam lootuseks Iisraeli soole, mis meelde tuletaks tema süütegu, kui ta pöörduks nende poole. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand Jumal.' |
17. | Ja kahekümne seitsmendal aastal, esimese kuu esimesel päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles: |
18. | 'Inimesepoeg, Paabeli kuningas Nebukadnetsar on pannud oma sõjaväe tegema rasket tööd Tüürose kallal: kõigil on pead läinud paljaks ja kõigil on õlad hõõrdunud, aga palka ei ole Tüürosest saanud ei tema ega ta sõjavägi töö eest, mida ta selle kallal on teinud. |
19. | Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma annan Paabeli kuningale Nebukadnetsarile Egiptusemaa; ta viib ära selle rikkuse, võtab sealt saaki ja riisub, mis riisuda on, ja see saab ta sõjaväele palgaks. |
20. | Tasuks töö eest, mida ta selle kallal on teinud, annan ma temale Egiptusemaa, sest nad on teinud seda minu heaks, ütleb Issand Jumal. |
21. | Sel päeval ma lasen Iisraeli soole kasvada sarve ja annan sinule võime avada oma suu nende keskel. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.' |
← Ezekiel (29/48) → |