| ← Ezekiel (24/48) → |
| 1. | Ja üheksandal aastal, kümnenda kuu kümnendal päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles: |
| 2. | 'Inimesepoeg, kirjuta enesele üles päeva nimi, just tänase päeva nimi: Paabeli kuningas ründab Jeruusalemma just täna! |
| 3. | Ja räägi vastupanijale soole tähendamissõna ning ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Pane pott tulele, pane, ja vala sisse ka vett! |
| 4. | Kogu sellesse lihatükid, kõik head tükid: saps ja abaluu, täida see valitud kontidega! |
| 5. | Võta valitud lammas ja lao selle alla ka puid; keeda vägevasti, hauta selle sees ta kontegi! |
| 6. | Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Häda veresüüga linnale, roostetanud potile, mille küljest rooste ära ei lähe! Tühjenda see tükk tüki järel ilma liisku heitmata! |
| 7. | Sest tema valatud veri on tema keskel: ta pani selle palja kalju peale ega valanud maha, et seda põrmuga katta. |
| 8. | Viha õhutamiseks, kättemaksu teostamiseks panin ka mina tema vere palja kalju peale, et seda ei saaks peita. |
| 9. | Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Häda veresüüga linnale! Minagi suurendan tuleriita. |
| 10. | Lisa puid, süüta tuli, keeda liha pehmeks, keeda leent, nii et kondid hakkavad kõrbema! |
| 11. | Pane siis pott tühjalt süte peale, et see kuumeneks ja vask hakkaks hõõguma, et selle mustus sulaks, rooste kaoks! |
| 12. | Vaeva on nähtud, aga selle küljest ei ole läinud see rohke rooste - see ei kadunud tuleski! |
| 13. | Oma häbiväärse mustuse tõttu - ma tahtsin sind küll puhastada, aga sina ei läinud puhtaks oma mustusest - sina ei saagi enam puhtaks, enne kui ma olen su kallal vaigistanud oma viha. |
| 14. | Mina, Issand, olen rääkinud. See sünnib ja seda ma teen. Ma ei jäta seda unarusse ja ma ei kurvasta ega kahetse: su teede ja tegude järgi mõistetakse kohut su üle, ütleb Issand Jumal.' |
| 15. | Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: |
| 16. | 'Inimesepoeg, vaata, äkilise surma läbi ma võtan sinult ära su silmarõõmu, aga ära kaeba ega nuta ja sul ärgu tulgu pisaratki! |
| 17. | Oiga tasa, ära tee leinakaebust surnute pärast! Mähi enesele peamähis pähe ja pane jalatsid jalga, ära kata kinni oma habet ja ära söö leinaleiba!' |
| 18. | Kui ma hommikul rääkisin seda rahvale - õhtul oli surnud mu naine ja ma tegin järgmisel hommikul, nagu mind oli kästud -, |
| 19. | siis ütles rahvas mulle: 'Kas sa ei seletaks meile, mis tähendus on sellel meie kohta, et sa nõnda teed?' |
| 20. | Ja ma vastasin neile: 'Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: |
| 21. | Ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina teotan ära oma pühamu, teie võimu uhkuse, teie silmade rõõmu ja teie hinge igatsuse; ja teie pojad ja tütred, kes teile järele jäävad, langevad mõõga läbi. |
| 22. | Siis te teete, nagu mina olen teinud: te ei kata kinni oma habet ega söö leinaleiba, |
| 23. | teil on peamähis peas ja jalatsid jalas; te ei kaeba ega nuta, vaid hääbute oma süütegudes ja ägate isekeskis. |
| 24. | Hesekiel on teile endeks: just nagu tema on teinud, peate teiegi tegema. Kui see sünnib, siis te saate tunda, et mina olen Issand Jumal. |
| 25. | Ja sina, inimesepoeg! Tõesti, sel päeval, kui ma võtan neilt ära nende pelgupaiga, nende suurepärase rõõmu, nende silmarõõmu ja hinge igatsuse, nende pojad ja tütred, |
| 26. | sel päeval jõuab su juurde põgenik, et seda kuulutada su kõrvade kuuldes. |
| 27. | Sel päeval, kui põgenik tuleb, avaneb su suu ja sa räägid ega ole enam tumm. Sina oled neile endeks ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.' |
| ← Ezekiel (24/48) → |