Ecclesiastes (1/12) → |
1. | Koguja, Taaveti poja, Jeruusalemma kuninga sõnad. |
2. | 'Tühisuste tühisus,' ütleb Koguja, 'tühisuste tühisus, kõik on tühine!' |
3. | Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all? |
4. | Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti. |
5. | Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. |
6. | Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku. |
7. | Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha. |
8. | Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast. |
9. | Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all. |
10. | Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. |
11. | Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem. |
12. | Mina, Koguja, olin Iisraeli kuningas Jeruusalemmas. |
13. | Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele nende vaevamiseks. |
14. | Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine. |
15. | Kõverat ei saa teha sirgeks ega loendada seda, mida pole. |
16. | Ma mõtlesin oma südames ja ütlesin: Mina, vaata, olen hankinud suure tarkuse ja olen ületanud kõik need, kes enne mind on valitsenud Jeruusalemma üle, ja mu süda on näinud palju tarkust ja teadmisi. |
17. | Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine. |
18. | Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu. |
Ecclesiastes (1/12) → |