←  Acts (9/28)  →
1. Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde
2. ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma.
3. Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus
4. ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: 'Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?'
5. Aga tema ütles: 'Isand, kes sa oled?' Ja hääl vastas: 'Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
6. Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.'
7. Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi.
8. Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse.
9. Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.
10. Ent Damaskuses oli üks jünger, Hananias nimi, ja Issand ütles temale nägemuses: 'Hananias!' Tema vastas: 'Issand, vaata, siin ma olen!'
11. Issand ütles talle: 'Tõuse ja mine tänavale, mida kutsutakse Sirgeks, ja otsi Juuda kojas üles Tarsosest pärit Sauluse-nimeline mees, sest vaata, tema palvetab
12. ja on nägemuses näinud üht meest, Hananias nimi, sisse astuvat ja käed tema peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks.'
13. Hananias aga vastas: 'Issand, ma olen paljudelt kuulnud sellest mehest, kui palju kurja ta on teinud sinu pühadele Jeruusalemmas,
14. ja siingi on tal ülempreestrite käest meelevald aheldada kõiki, kes sinu nime appi hüüavad.'
15. Aga Issand ütles talle: 'Mine, sest tema on mul valitud tööriist minu nime kandma rahvaste ja kuningate ja Iisraeli laste ette,
16. sest mina tahan talle näidata, mida kõike ta peab kannatama minu nime pärast.'
17. Siis Hananias läks ja astus sisse sinna kotta ja, pannud oma käed Sauluse peale, ütles: 'Saul, vend, Issand on mu läkitanud - Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.'
18. Ja kohe langes Sauluse silmadelt otsekui soomuseid ja ta nägi jälle. Ta tõusis püsti ja laskis enese ristida.
19. Ja kui ta oli toitu võtnud, sai ta tagasi oma jõu.Saulus oli siis mõned päevad Damaskuses jüngrite juures
20. ning hakkas üsna varsti kuulutama sünagoogides Jeesusest, et see on Jumala Poeg.
21. Aga kõik kuulajad jahmusid ning ütlesid: 'Eks tema ole seesama, kes Jeruusalemmas hävitas selle nime appihüüdjaid ja kes on siia tulnud selleks, et neid viia aheldatult ülempreestrite juurde?'
22. Saulus läks aga järjest vägevamaks ja ajas segadusse Damaskuses elavad juudid ning selgitas, et Jeesus ongi Messias.
23. Kui juba üsna hulk päevi oli möödunud, võtsid juudid nõuks ta hukata.
24. Aga Saulusele sai nende salasepitsus teatavaks. Nemad luurasid aga päevad ja ööd väravais, et teda hukata.
25. Kuid ühel ööl ta õpilased võtsid ja lasksid ta korvi sees müüriava kaudu alla.
26. Jõudnud Jeruusalemma, püüdis Saulus jüngritega liituda, ent kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.
27. Aga Barnabas võttis Sauluse oma hoolde ja viis ta apostlite juurde ning jutustas neile, kuidas Saulus teel oli näinud Issandat ning temaga kõnelnud ja kuidas ta oli Damaskuses avalikult Jeesuse nimel kuulutanud.
28. Ja Saulus käis nende juures Jeruusalemmas sisse ja välja ning kuulutas avalikult rõõmusõnumit Issanda nimel.
29. Ta rääkis ja vaidles ka kreekakeelsete juutidega, aga need võtsid nõuks ta hukata.
30. Ent kui vennad seda teada said, viisid nad ta alla Kaisareasse ja läkitasid Tarsosesse.
31. Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel.
32. Aga sündis, et Peetrus kõiki paiku läbi käies tuli ka Lüddas elavate pühade juurde.
33. Seal leidis ta ühe inimese, Aineas nimi, kes oli olnud halvatuna voodis maas juba kaheksa aastat.
34. Ja Peetrus ütles talle: 'Aineas! Jeesus Kristus teeb su terveks. Tõuse ja sea oma ase korda!' Ja Aineas tõusis kohe.
35. Ja kõik Lüdda ja Saaroni elanikud nägid teda ja pöördusid Issanda poole.
36. Aga Joppes oli naisjünger nimega Tabiita, see on tõlkes Gasell. Tema elu oli täis häid tegusid ja ta jagas palju almuseid.
37. Aga neil päevil juhtus, et ta jäi haigeks ja suri. Ta pesti ja pandi ülemisse tuppa.
38. Et aga Lüdda on Joppe lähedal, siis jüngrid, kuuldes, et Peetrus on seal, läkitasid kaks meest tema juurde palvega: 'Ära viivita meie juurde tulekuga!'
39. Peetrus tõusiski ja läks nendega. Kui ta pärale jõudis, viidi ta ülemisse tuppa ja kõik lesknaised tulid tema juurde, nutsid ja näitasid särke ja kuubesid, mida Gasell nendega olles oli teinud.
40. Aga Peetrus ajas kõik välja, heitis põlvili ja palvetas ning pöördus ja ütles surnukehale: 'Tabiita, tõuse püsti!' Tema avas oma silmad ja tõusis Peetrust nähes istuma.
41. Aga Peetrus andis talle käe ja tõstis ta püsti, hüüdis sisse pühad ja lesknaised ning seadis Tabiita elavalt nende ette.
42. Aga see sai teatavaks kogu Joppes, ja paljud hakkasid uskuma Issandasse.
43. Ja Peetrus jäi mitmeks päevaks Joppesse ühe nahkuri Siimona juurde.
←  Acts (9/28)  →