←  1Kings (5/22)  →
1. Ja Saalomon valitses kõigi kuningriikide üle Frati jõest kuni vilistite maani ja Egiptuse piirini; need tõid ande ja teenisid Saalomoni kogu tema eluaja.
2. Saalomoni igapäevaseks moonaks oli kolmkümmend koori peent jahu ja kuuskümmend koori muud jahu;
3. kümme nuumveist, kakskümmend karjaveist ja sada lammast; peale selle hirved, gasellid ja kitsed ning nuumatud linnud.
4. Sest ta valitses kõikjal siinpool Frati jõge, Tifsahst kuni Assani, kõiki kuningaid siinpool Frati jõge; ja tal oli rahu igalt poolt ümberkaudu.
5. Juuda ja Iisrael elasid julgesti, igamees oma viinapuu ja viigipuu all, Daanist kuni Beer-Sebani, kogu Saalomoni eluaja.
6. Saalomonil oli nelikümmend tuhat latrit vankrihobuste tarvis ja kaksteist tuhat ratsanikku.
7. Need asevalitsejad muretsesid toidust kuningas Saalomonile ja kõigile, kes kuulusid kuninga lauda, igaüks oma kuus, jätmata midagi vajaka.
8. Ja nad tõid, igaüks siis, kui oli tema kord, otri ja õlgi hobustele ja veoloomadele paika, kuhu oli määratud.
9. Ja Jumal andis Saalomonile väga palju tarkust ja mõistust ja taipamisvõimet - nagu liiva mere ääres,
10. nõnda et Saalomoni tarkus oli suurem kui kõigi hommikumaalaste ja kogu Egiptuse tarkus.
11. Ta oli targem kõigist inimestest, targem kui esrahlane Eetan ja Heeman, Kalkol ja Darda, Maaholi pojad; ja ta oli kuulus kõigi rahvaste keskel ümberkaudu.
12. Ta kõneles kolm tuhat õpetussõna ja ta laule oli tuhat viis.
13. Ta kõneles puudest, Liibanoni seedritest müüril kasvava iisopini; ja ta kõneles loomadest ja lindudest, roomajatest ja kaladest.
14. Saalomoni tarkust tuldi kuulama kõigist rahvaist ja kõigi maa kuningate hulgast, kes olid kuulnud tema tarkusest.
15. Ja Tüürose kuningas Hiiram läkitas oma sulased Saalomoni juurde, kui ta kuulis, et tema oli võitud kuningaks oma isa asemele, sest Hiiram oli alati armastanud Taavetit.
16. Ja Saalomon läkitas Hiiramile ütlema:
17. 'Sina tead ise, et mu isa Taavet ei suutnud ehitada koda Issanda, oma Jumala nimele sõja pärast, millega teda ümbritseti, kuni Issand andis vaenlased tema jalataldade alla.
18. Aga nüüd on Issand, mu Jumal, andnud mulle rahu ümberkaudu, ei ole vaenlast ega hädaohu ähvardust.
←  1Kings (5/22)  →