←  1Kings (17/22)  →
1. Tisbelane Eelija, Gileadi Tisbest, ütles Ahabile: 'Nii tõesti kui elab Issand, Iisraeli Jumal, kelle ees ma seisan: neil aastail ei ole kastet ega vihma muidu kui minu sõna peale!'
2. Ja temale tuli Issanda sõna, kes ütles:
3. 'Mine siit ära ja pöördu ida poole ning ole varjul Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit!
4. Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita.'
5. Ja ta läks ning tegi Issanda sõna järgi: ta läks ja elas Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit.
6. Ja hommikuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, samuti õhtuti leiba ja liha, ja ta jõi jõest.
7. Aga mõne aja pärast juhtus, et jõgi kuivas, sest maal ei olnud vihma.
8. Ja temale tuli Issanda sõna, kes ütles:
9. 'Võta kätte, mine Sareptasse, mis kuulub Siidonile, ja ela seal! Vaata, ma olen käskinud ühte lesknaist seal sind toita.'
10. Ja ta võttis kätte ning läks Sareptasse. Ja kui ta jõudis linna värava juurde, vaata, siis oli seal üks lesknaine puid korjamas. Ja ta hüüdis teda ning ütles: 'Too mulle ometi pisut vett mõne nõuga, et saaksin juua!'
11. Ja kui naine läks vett tooma, siis ta hüüdis temale järele ning ütles: 'Too mulle ka paluke leiba!'
12. Aga naine vastas: 'Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, ei ole mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis. Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme.'
13. Siis ütles Eelija temale: 'Ära karda! Mine tee, nagu sa oled öelnud! Aga esmalt valmista sellest mulle pisike kook ja too see minule! Pärast valmista enesele ja oma pojale!
14. Sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Jahu ei lõpe vakast ja õli ei vähene kruusist kuni päevani, mil Issand annab maale vihma.'
15. Ja naine läks ning tegi Eelija sõna järgi. Ja temal, samuti Eelijal ja naise perel oli süüa kauaks ajaks:
16. jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist Issanda sõna peale, nagu ta Eelija läbi oli öelnud.
17. Ja pärast seda lugu sündis, et naise, kojaemanda poeg jäi haigeks; ja tema haigus oli väga raske, nõnda et temasse ei jäänud enam hingeõhkugi.
18. Siis ütles naine Eelijale: 'Mis on mul sinuga tegemist, jumalamees? Sa tulid minu juurde mu süütegu meelde tuletama ja mu poega surma saatma.'
19. Aga ta vastas temale: 'Anna mulle oma poeg!' Ja ta võttis selle tema sülest ja viis ülakambrisse, kus ta elas, ja pani oma voodisse.
20. Siis ta hüüdis Issanda poole ning ütles: 'Issand, mu Jumal, kas sa oled tõesti lesele, kelle juures ma võõraks olen, teinud seda paha, et oled surmanud tema poja?'
21. Seejärel ta sirutas ennast poisi üle kolm korda ja hüüdis Issanda poole ning ütles: 'Issand, mu Jumal, lase ometi selle poisi hing tulla temasse tagasi!'
22. Ja Issand kuulis Eelija häält ning poisi hing tuli temasse tagasi ja ta virgus ellu.
23. Ja Eelija võttis poisi ning tõi ülakambrist alla kotta ja andis tema ta emale; ja Eelija ütles: 'Vaata, su poeg elab!'
24. Siis naine ütles Eelijale: 'Nüüd ma tean, et sa oled jumalamees ja et Issanda sõna sinu suus on tõde.'
←  1Kings (17/22)  →